Rühmatöö – Google Classroom

Aili Parek, Margit Mihkelsoo, Merje Kruuk

Kursuse rühmatöö teemaks valisime õpihaldussüsteemi Google Classroomi (GC) tutvustamise läbi 3. klassi informaatika tundide. 

Juba varasemalt andsime põhjaliku ülevaate Classroomi võimalustest õpetajale ja õpilastele oma blogides (Aili, Margit, Merje). Käesoleva ülesande jaoks koostasime konkreetselt kursuse (klassi) põhja õppeaine läbiviimiseks nii tundides kui ka puudujatele kodus. Rühmaliikmete tööjaotus oli ka sel korral sama: Aili õpetaja rollis ning Merje ja Margit õpilastena ülesandeid täitmas.

Kellel puudub varasem kokkupuude GC kasutamisega ja tulevikus on soov seda teha, siis juhendeid on internetis mitmeid, ühed väga head juhendid on siin samm-sammuliseks õppimiseks. 

Probleemi tutvustus

Google Classroom oli populaarne keskkond distantsõppe ajal, kui tekkis ootamatu vajadus õpetada lapsi kaugelt. See vajadus on ka praegu jäänud, kui laps nt haigestub või on reisil, aga lastele tuttava õpikeskkonna kasutamine, millele on ligipääs ka koduses keskkonnas, aitab lapsel omas tempos materjali läbi töötada või lisaharjutusi teha ning seeläbi ennastjuhtivaks õppijaks areneda.

Persoonad

Persoonadeks on õpilased 3. klassis. Õpilased on erineva õppeedukusega, käitumisega ja erinevast soost, üks õpilane on tugeva HEV-vajadusega. Kokkupuude arvutitega on samuti erinev, mõnedel õpilastel puudub kokkupuude üldse (üldjuhul tüdrukud) ja mõnedel on kokkupuude piisav või üle keskmise taseme (üldjuhul poisid). 

Ülevaade kursusest (klassist)

Enamasti alustatakse informaatika tundide läbiviimist I kooliastme lõpus (3. klassis), robootikaga varem. 3.klassis on sobilik alustada tekstitöötluse (Kuvatõmmis 3), tabelarvutuse (Kuvatõmmis 4) ja ka esitluste koostamise tutvustamisega/õpetamisega. 

Õppematerjalide ja ülesannetena (pisut kohandatud) on kasutatud A. Pareki magistritöö “Arvuti töövahendina II kooliastmes” (2011)  raames loodud töölehti. 

Kursuse tutvustamiseks on loodud klass teemaga Informaatika I kooliaste 3. klass (Kuvatõmmis 2). Õpilasteks (persoonadeks) on kogu 3. klassi õpilased, kes kasutavad GC tunnis või kodus. Kodus kasutamiseks saab osaleda läbi videoakna, mille õpetaja avab tunnis (Kuvatõmmis 1). Vajadusel saab õpetaja jagada oma ekraani.

Kuvatõmmis 1

Kuvatõmmis 2

Kuvatõmmis 3

 Kuvatõmmis 4

GC peamiseks võimaluseks on anda ülesandeid õpilastele individuaalseks lahendamiseks (nt tekstitöötlus, tabelarvutus, esitlus), esitada lihtsamaid küsimusi, viktoriinilaadseid ülesandeid ja teha videotundi ilma ajalise piiranguta. Vajadusel saab lisada õppematerjale iseseisvaks õppimiseks (Kuvatõmmis 5). 

Kuvatõmmis 5

Õppeprogrammi läbiviimiseks peab õpetajal ja õpilasel olema kooli poolt loodud gmaili konto, sest GC töötab läbi Googli keskkonna. Esmalt õpetaja loob klassi, kutsub õpilased liituma (suuliselt, läbi kooli gmaili või e-päeviku kaudu). Õpilane peab sisse logima, liituma klassiga, seejärel avama õpetaja poolt antud õppematerjali (Kuvatõmmis 6). Vajadusel on õpetaja avanud videoakna kodus õppijatele. Edasi töötatakse koos õpetajaga materjali läbi. Seejärel avab õpilane individuaalse faili ning asub ülesandeid täitma. Tunni lõpus õpetaja kontrollib õpilase töö, annab hinnangu/kommentaari otse (Kuvatõmmis 7) või sisestab GC ja viitab sellele e-päevikus. 

Kuvatõmmis 6

Kuvatõmmis 7

Kokkuvõte Google Classroomist:

 Plussid:

• video ülekande tegemine (ajapiiranguta);
• head võimalused ülesannete andmiseks (ajalise määratlusega), kontrollimiseks, tagasisidestamiseks;
• võimalus suhelda kogu klassiga; 
• kõik materjalid saab hiljem üle kanda uuele kursusele (klassile);
• õpilaste tööd ei lähe kaduma ja on kättesaadavad õpetajale ühest kohast (toimub automaatne laadimine Drive kausta) (Kuvatõmmis 8).

Miinused:

• kui õpilane ei mäleta sisselogimiseks parooli;
• esimestel kordadel keeruline jõuda õigesse kohta;
• töö esitamine keeruline (mitmekordne kinnitamine);
• õpilasel võimalus oma tööd peale hindamist muuta;
• kooli lõpetamisega kaob ligipääs materjalile;
• lapsevanematel puudub ligipääs (olenemata sellest, et on e-päevikus kasutaja).

Kuvatõmmis 8

Õpikeskkonna skeem

Skeem annab ülevaate õpetaja ja õpilase võimalustest GC keskkonnas.

Tutvustav esitlus on siin.

Valikteema: personaliseeritud õpe

Viienda teema analüüsimiseks ja oma mõtete avaldamiseks valisin Personaliseeritud õpe. 

Teema täpsemaks arusaamiseks lugesin ja töötasin läbi kaks artiklit ning väga huvitava ja hariva Haridus- ja Noorteameti juhtimisel valminud tehnoloogia kompassi. 

Esimesena lugesin suure põnevuse ja huviga Haridus- ja Noorteameti tehnologia kompassi. Väga lihtsalt, mõnusalt lahti kirjutatud ning ülevaatlik personaliseeritud õppe kirjeldus. 

Teisena lugesin Major, L., Francis, G. A., & Tsapali, M. (2021) artiklit. See kõnetas mind juba pealkirjaga, et kuidas siis saadakse madalama ja keskmise sissetulekuga riikides hakkama personaliseeritud õppega. Aga kuna ma pole harjunud lugema teadusartikleid, siis jäi see pisut segaseks. Sain aru, et põhiliselt uuriti kirjaoskusega ja matemaatikaga seotud arengut ning kas personaliseeritud õpe toetab või mitte eelnevat ja milline osa on õpetajal. Tulemused näitasid, et personaliseeritud õppega on näha tulemuste paranemist, olenemata õpetaja sekkumisest või mitte. 

Edasi soovisin saada rohkem näited teiste riikide põhjal ning selleks lugesin teise artikli veel (Prain, V., Cox, P., Deed, C., Dorman, J., Edwards, D., Farrelly, C., Keeffe, M., Lovejoy, V., Mow, L., Sellings, P., Waldrip, B. and Yager, Z. (2013)). 

Artiklis oli välja toodud Ühendkuningriigi koolide personaliseeritud õppe tõhususest ja  tulemuste paranemisest. See on toonud suurt kasu partnerlussuhtesse lapsevanemate ja kogukonnaga vahel (92%), koostöös teiste haridusasutustega (89%), mida paraku meil ei ole. Olen üsna kindel, et Eesti riigis ei oleks need protsendid kunagi nii kõrged. Kahjuks on meil palju vanemaid selliseid, kes nö lükkavad lapse ukse vahelt sisse ja loodavad, et õpetajad kasvatavad neist inimesed. 

Nüüd pisut oma mõtetest personaliseeritud õppe kohta ehk mis arvan ja kuidas näen/ei näe seda oma tulevikus. 

Juba varasemalt olen oma mõtetesse toonud sisse Covidi- teema, nii ka seekord. Personaliseeritud õpe on olnud suuremal või vähemal määral meie haridussüsteemis ja koolides juba mõnda aega. Selle teema suuremaks lahtimõtestamiseks ja rääkimiseks läks aga pandeemia ajal (2020 kevad), kui olime sunnitud enamus ajast viibima kodus ja, kus igaüks pidi ise hakkama saama. Iseseisvalt pidid hakkama saama ka õpilased, olenemata nende vanusest ja oskustest

Pean tõdema, et personaliseeritud õppega tutvumine on andnud mulle teadmise, et see meeldiks mulle. Samas näen selle teemas ka palju kitsaskohti ja küsimusi:

1. koolil teadmiste puudumine;
2. õpetajatele suuna andmine ja nende nõustumine;
3. ettevalmistamiseks väga suur töökoormus õpetajatele (sh erinevate tasemega, lõiming ainete vahel, kokkulepped kolleegide vahel, jne);
4. ollakse kinni vanas (kindlas?) süsteemis;
5. IT- tehnoloogiliste vahendite puudumine või vähesus koolis ja ka õpilastel kodus (koolist laenutati sülearvuteid distantsõppe ajal);
6. suur paberi kulu (kui pole digivahendeid);
7. kuidas toimub/toimib tagasisidestamine/hindamine;
8. õpilased erinevate võimekustega (arvestades integreerimisega HEV lapsed tavakooli).

Saan aru, et need raskused on võimalik kõik ületada, aga seda ei saaks teha üleöö. Vaatamata eelnevale olen üsna selle õppe poolt, kasvõi läbi diferentseerimise või individualiseerimise. 

Kui vaatan ennast, kui õppijat, siis ülikooli õpet saab lugeda osaliselt personaliseeritud õppeks. Mõned keerulisemad ained on vaja siiski omandada loengus ja koos õppejõuga. Personaliseeritud õppega  vastutan oma õppetöö planeerimise, õppimise ja tulemuste eest, sean eesmärke, pean kinni tähtaegadest (enamustest), olen loonud endale õpivõrgustiku jne. Usun, et suudan seda joont ka hoida ja pidada kuni lõpuni. 

Major, L.,  Francis, G. A., &  Tsapali, M. (2021).  The effectiveness of technology-supported personalised learning in low- and middle-income countries: A meta-analysis. British Journal of Educational Technology,  52,  1935– 1964. https://doi.org/10.1111/bjet.13116

Prain, V., Cox, P., Deed, C., Dorman, J., Edwards, D., Farrelly, C., Keeffe, M., Lovejoy, V., Mow, L., Sellings, P., Waldrip, B. and Yager, Z. (2013), Personalised learning: lessons to be learnt. Br Educ Res J, 39: 654-676. https://doi.org/10.1080/01411926.2012.669747

Valiketeema: e-portfooliod.

Valisin oma järgmise kodutöö teemaks e-portfoolio teema uurimise, kuna see teema on mind alati pannud mõtlema, mis see on, kuidas toimib, kas on ka keeruline ning olles ka praktilise meelega, siis, mis kasu saaksin mina sellest, kui seda kasutan. 

Kui mõtleme tänapäeval kaasaegsele sõnale õpimapp, siis enamasti saame aru, millega on tegu. Kui aga mõtleme sõnale e-portfoolio, siis paljud on sellest kuulnud ja saavad aru ka, aga arvatavasti siiski enamus mitte. Artikli autoridki on tõstatanud küsimuse: mis on e-portfoolio? Vastus on raskesti tabatav. 

Õpimapp = portfoolio = loovisiku töid tutvustav mapp, lisame e-, on digitaalne. See on ainult tähendus, kuid sisu on seal taga palju suurem, kui arvame. 

Esimene E-portfoolio loodi Ameerika Ühendriikides 1996. aastal  University of Minnesota Duluth (UMD) juures Paul Treuer’i poolt. Ta nägi selles vahendit, mis aitaks õpilastel õppida süvendatult ülikoolis ning, et need lõpetajad kasutaksid e-portfooliot hiljem oma edasistes õpingutes “elukestva õppe edendamisel”. Nii see ka alguses toimis, kuid paraku kooli lõpetamise järgselt õpilased unustasid loodud e-portfoolio ning nende kasutamine unustati. Ka paljudele õppevormidele see ei sobinud, selle koostamine oli liiga ajakulukas ning puudus konkreetne kasutegur. Peaaegu kahe dekaadi möödudes polnud suudetud leida e-portfoolio rakendamiseks paremat kasutegurit ehk ei suudetud täita järgnevaid tingimusi: 

1. E-portfooliod pidid kuuluma ja neid haldama kasutajad (st õpilased).
2.  E-portfoolioid pidi kasutama vastutustundlikult, jagades valikuliselt ja läbimõeldult digitaalset teavet.
3.  E-portfoolioid pidi kasutama kriitilise mõtlemise edendamiseks.
4.  E-portfoolioid pidi kasutama elukestva õppe edendamiseks.

Hiljem küll tutvustati e-portfooliot kõikidele alustavatele üliõpilastele, ning seda ka kasutati, kuid siiski pigem “failikapina” ehk digitaliseeritud dokumendihoidlana kui õppimist toetava keskkonnana. 

Kuidas on olukord nüüd Eestis?

Lugedes Tallinna Ülikooli katsetuste aruannet (2021), siis tundub, et teema on võetud tõsiselt  päevakorda, valmimas on magistritöö e-portfoolio rakendusstsenaariumite teemal. Silmas on peetud viite olulist e-portfoolioga seotud õpitegevust (Jenson ja Treuer (2014)): 

(1) õpitulemusi demonstreerivate digitaalsete artefaktide kogumine;

(2) enesejuhtimine;

(3) refleksioon;

(4) seoste loomine ja õpitu ülekandmine erinevatesse kontekstidesse; 

(5) koostöö kogukonnas uute teadmiste ja oskuste loomiseks.

Tallinna Ülikoolis tehakse katsetusi e-portfoolio teemal neljal erineval suunal ja sellest on juba osa võtnud 222 üliõpilast: 

1. üliõpilase personaalne e-portfoolio (ajaveebina);
2. üliõpilaste rühma e-portfoolio (ajaveebina);
3. alustava üliõpilase (bakalaureus) personaalne e-portfoolio Linkedln keskkonnas;
4. visuaalne e-portfoolio loomingulistele aladega seotud üliõpilastele. 

Olles ise alustav üliõpilane, siis kuulun kindlalt esimese suuna alla ehk olen teinud endale e-portfoolio ajaveebikeskkonda WordPress.com. Kui alguses tundus see imelik ja palju oli miks? ning kuidas? küsimusi, siis töötades läbi selle postituse aluseks olnud materjali ning olles teinud juba mõningaid postitusi, siis olen juba aru saamas, miks seda vaja on. Nii saan koondada oma iseseisvad töid (“failikappi”), saada refleksiooni kaaslastelt. Samas tunnen ka vajadust rohkemale lahtiseletamisele e-portfooliost ja selle sisust ning ajaveebikeskkondade loomise ja kasutamise vajalikkuse? kohta. 

Enda loodud ajaveebi proovin kasutada ka hiljem peale ülikooli lõpetamist. Kasutusvõimalusi selleks on mitmeid: lisada ja täiendada mida, millega, miks?, näidata näidisena oma õpilastele või niisama meenutamiseks. 

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Neljandaks teemaks on Võrgustatud õpe.

Neljandaks teemaks on Võrgustatud õpe. Sellest tulenevalt on meile tutvumiseks antud neli artiklit, valisin nende hulgast neljanda, kuna selle artikli sisuga on hetkel ennast hea võrdsustada. 

Covid-19 pandeemia on meid mõjutanud kõiki. Hea meel on tõdeda, et see on mingil moel taandumas ja saame elada normaalset elu, käia tööl, lapsed koolis, poes, puhkamas, olulisem, et saame suhelda inimestega nö “näost-näkku”.

Üleriigiline “sulgemine” oli kõigile hirmutav, rahutust tekitav, tuleviku osas väga ebakindel. Nii tundsin vähemalt mina. Segadus oma õpetaja töö ees oli suur, sest, et kujutanud me ette keegi, kuidas õpetada lapsi. Selles olukorras orienteerumiseks kulus minul, kindlasti enamus Eesti õpetajatel, aega palju. Mõned kindlasti ei saanud lõpuni aru, kuidas toimida. Esialgset õpet võimegi nimetada kui  “hädaabi kaugõpet” (Hodges et al. 2020), sest tööd oli vaja teha, lapsi oli vaja õpetada. 

Aja möödudes, olukorraga harjudes ja kohandudes, võime me sellele mõelda kui tõelisele sprindile ehk vähese ajaga ülipalju teadmisi ja oskusi. Palju tuli juhendeid erinevate interneti keskkondade kasutamiseks õppetöös, veebitundide läbiviimiseks jne. Toimus justkui võrgustatud digiõpe üle Eesti, maailma. Õpilaste jaoks oli selleks pigem videotundides osalemine, mis andis võimaluse luua (või taasluua) neil oma võrgustik. Nägin, kui rõõmsad olid nad oma kaaslastega kohtumise üle iga kord, päev.

Minu teadmised võrgustatud õppest, kui mõistest ja arusaamisest varem üsna kesised, võiks isegi öelda olematud. Saades nüüd aru, siis meil kõigil on juba tegelikult olemas oma võrgusüsteem, ilma seda teadvustama. 

Toetudes artiklis välja toodud kaheksale võrgustatud õpe põhimõttele, siis õpetajana saan igale reale teha taha mõttelise “linnukese”. 

1. Õpetan õpilastele eluks vajalikke teadmisi, loon seoseid. 
2. Suunan õpilasi rühmatöödes võrdselt panustama.
3. Mängin tihti koos õpilastega tunnis ja vahetunnis. Suunan alati mängu võtma kõiki.
4. Uued teadmised on seotud teiste ainetega, ümbritsevaga. 
5. Luban ja lasen õpilastel teineteist ise õpetada, parandada (nt.võrrelda arvutamise tulemusi).
6. Õpilased vahetavad oma meenutusi teineteisele lugusid jutustades, räägitakse oma kodudest ning, mida uut on teada saadud. 
7. Valearusaamad harutame õpilastega lahti ja analüüsime, sest ka vigadest õpitakse.
8. Õpetajana olen eeskujuks (käitumine, kaasategemine, suunamine õppetöös jne.

Eelnevale põhimõtete loetelule toetudes saab viidata kahele teadus- ja praktikavaldkonna nähtuse kogumile: inimestevahelistele suhetele ning koostöö väärtustamisele. Kolmandale (tehnoloogia) hetkel mitte nii väga. 

Olen üsna kindel, et minu loodud klassikliima on piisavalt positiivne ning õpilaste vaheline võrgustik toimib. Aga usun, et ka arenguruumi on veel. 

Nüüd mina kui õppija (pole enam “esimeses nooruses”), mis või kes on minu võrgustatud õppes olulised. Selle vähese aja, mis olen osalenud taas ülikooli õppetöös (pean seda aega teadvustatud võrgustatud õpe alguseks), on esimesed liikmed minu võrgus sülearvuti koos vajalike programmide ja internetiühendusega (ülivajalik tänapäevases õppetöös), nutitelefon (Messenger, internet) ning mitte vähem tähtsam – õpisemu Margit, kellega oleme saanud juba palju arutada, analüüsida ja ka toetuda teineteisele. 

Võrgustatud digiõpest on väljumas paljud haridusasutused (sh ülikoolid), kuid pika sabana on mitmed õppejõud jätnud siiski võimaluse videoloenguteks. Tõepoolest on täiskasvanud ja töötava inimesena vahel mugav ja soodsam osaleda loengutes läbi veebi, kuid, kas see on ka kasulik. Teab ju igaüks, et kontaktõppes on õppimine tulemuslikum. 

Olles õppija rollis ning võrdsustades ennast kaheksale võrgustatud õpe põhimõttele, siis need toimivad  ka siin (keskendun õppetööle, osalen võrdselt rühmatöös, jagan teadmisi ja kogemusi, kuulan ja võtan arvesse teiste refleksiooni, kuulan vahendajat jne.). Viidates võrgustatud õpe kolmele teadus- ja praktikavaldkonna nähtuse kogumile, siis fookus on kõigil ehk toimub suhtlemine ja koostöö inimeste vahel kontaktsena ja virtuaalselt (digitaalsena) paralleelsena.

Kokkuvõte

Võttes arvesse, et elame väga digistunud maailmas, näeme inimesi liikumas (kõndides, autoga sõites jne) nina nutiseadmes, märkamata oma ümber olevat, siis leian, et õpilastele on soovituslik ja kasulik, et nende võrgustatu õpe (võrgustik) võiks olla rohkem inimestevaheline ning koostööline koolimajas ja mitte digimaailmas. Õpetame neid enne suhtlema, silma vaatama, teistega arvestama, oskama teha midagi veel peale digimaailmas orienteerumise jne.  Siinkohal saavad koolid, õpetajad palju teha.

Seevastu võrgustatud õpe kõigi kolme teadus- ja praktikavaldkonna kogumile täiskasvanute juures on vägagi sobilik. Põhjusteks võime tuua, et me oleme juba õppinud suhtlema, silma vaatama, arvestama, vaatama enda ümber olevat keskkonda, meil on töö ning perekonnad, kes on osa meie teisest võrgustikust. 

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. 

https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Hodges, C., Moore, S., Lockee, B., Trust, T., & Bond, A. (2020). The difference between emergency remote teaching and online learning. Educause Review, 27 March. 

https://er.educause.edu/articles/2020/3/thedifference-between-emergency-remote-teaching-and-online-learning

Kolmandaks teemaks on Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad.

Selleks korraks on ülesanded personaalsed ja neid on kaks: teoreetiline ja praktiline.

Teoreetiliseks ülesandeks oli valida viie artikli vahel. Valisin selleks artikli https://www.je-lks.org/ojs/index.php/Je-LKS_EN/article/view/29, kuna minu üheks tulevikuplaaniks võiks olla  luua enda õpikeskkond ning, et see hästi õnnestuks võiks sel teemal olla mul palju teadmisi nii teoreetiliselt kui praktiliselt. 

Artikli autorid (Wilson et al.) toovad välja tänapäeva (siinkohal on nimetatud Ühendkuningriigi) kitsaskohad õppimises ehk õppimise süsteemis digimaailmas ehk seal on üsna ühtne disainimuster (mulle meeldib see sõna :)). Kahjuks see aga ei valmista õpilasi ette igapeävaeluks ning hakkama saamiseks. Seda ei toeta hetkel ka kasutuses olevad virtuaalsed õpikeskkonnad. 

Autorid (Wilson et al.) võrdlevad kahte erinevat õpikeskonda, siis siin tulevad selgelt välja erinevused, plussid ja miinused. Huvitav on see, et millegipärast jäid miinused rohkem meelde kui plussid. 

Virtuaalse õpikeskkonna (VLE) miinusteks on toodud, et enamasti on need organisatsiooni kesksed, kasutusvõimalused on ainult siis, kui oled liige, hiljem enam mitte, õpetaja keskne ja õpilasi üldistatav (ei arvestata õpilaste võimete ja eripäradega, vanusega, kõigile ühe mustri järgi), välisriigis kasutamine ei pruugi olla võimalik. Samas on neid võimalusi rohkem kui isiklikke õpikeskkondi (PLE).

Kui nüüd samastada eelnevalt Eesti virtuaal õpikeskkondadega, siis on olukord sama, võrdluseks võiks esmalt mainida Stuudium keskkonda, kus Tera kausta üleslaetavad õppematerjalid on kättesaadavad ainult koolis käimise ajal ja mitte hiljem.

Siinkohal näen, et isikliku õpikeskkonna (PLE) loominine oleks mõistlik nii loojale kui õppijale. Kui hästi sellega keegi hakkama saab on isesasi.

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Praktiline ülesanne: minu personaalne õpikeskkond.

Õpihaldusüsteemid

Teine teema: Õpihaldussüsteemid

Sel korral oli valida kahe erineva ülesande vahel: teoreetilise ja praktilise ülesande vahel.

Otsustasime koos Merje ja Margitiga teha praktilise ülesande ning katsetada Google Classroomi keskkonda. Mina olin õpetaja rollis, kuna olen seda varem oma töös kasutanud, Merje ja Margit olid õpilaste rollis.

Google Classroomi kasutamisest on möödas juba jupp aega, seega oli huvitav neile määrata neile ülesandeid. Olin taasavastamise lainel.

Ülevaadet Google Classroomi keskkonnast näete siin.

Analüütiline ja reflekteeriv analüüs

Analüütiline ja reflekteeriv analüüs artiklile:

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Arvutid on siia maailma tulnud selleks, et jääda. Nende sünd jääb nüüdseks juba üsna kaugesse ajalukku. Minu isagi (75 aastane) on noorem kui arvutid.

Artiklit lugedes oli uut infot palju, kuid järele mõeldes on kõik loogiline. Esialgu loodi arvutid põhiliselt matemaatika, loodusteaduste ja inseneeria lihtsustamiseks ja abiks arvutamisel. Kasutusele võeti arvutid ka majandusvaldkonnas, meditsiinis jne.

Loogiline on ka, et ka uue asja loomisel on vaja inimest ja teadmist ning hiljem, aja möödudes täiendamist oskavaid inimesi. Kiirelt muutuvas maailmas, jõudsid arvutid üsna kiiresti kodudesse, kontoritesse, siis see andis täiesti uus suuna haridusmaailmas, haridussüsteemi muudeti ja täiendati ning leitigi, et arvutite õpetamine on oluline.

Hariduse jaoks töötati välja arvutis kastutamiseks palju uusi õpetamise meetodeid. Teadmiste tase kindlasti tõusis, nii näitavat tulemused.

Olen õppinud üle 25 aasta tagasi BASIC programmerimist, paraku ei mäleta sellest midagi. Oli tore leid minu jaoks siin.

Kui mõtleme tänapäeval nii loomulikele igapäevastele asjadele, nagu ilmateade, joonised arvutis ja muu graafiline disain, siis me tegelikult ei mõtle enam sellele, kes on selle loojad, kust sai alguse, millal sai alguse. Nende loojateks on ka tänapäeval vaja ikkagi inimesti, selleks me alustamegi õpet juba nooremate õpilaste seas, kes alustavad õpet väiksemate projektidega.

Enam vist mitte keegi ei kujuta ette maailma ilma igasuguse muu tehnoloogiata. Need lihtsustavad meie elu. Pesumasinad pesevad pesu, televiisor pakub meelelahutust. See mingil määral takistab inimese iseseisvat mõtlemist, loovust, arengut, toimub taandareng. Noorukite ja nooremate õpilaste seas on näha, kuidas nende koolis sõprade vahelised mängud on imiteeritud virtuaalmaailma mängudest, läbitakse stsenaariume, mida on varem läbitud. Neil puuduvad oma fantaasiad või on seda vähe. Isegi suheldakse inglise keeles (mängud on enamasti ingliskeelsed), omamata õiget eesti keelt, või kui räägitakse eesti keeles, siis see on otsetõlge. Arvutid ja televiisorid on võtnud „lapsehoidja“ rolli. Alates 12. eluaastast hakkab laps loogiliselt mõtlema, aru saama, järeldusi tegema, seega seni võiks kokkupuude olla arvutitega pigem vähem, kui rohkem.

Ka muu digimaailm pressib peale, mobiiltelefonid, tahvlid, online-mängu vahendid jne. Siis vahel mõtlen, kui varakult alustada õppega, mida õpetada, kuid palju kuulatakse ja kuuldakse, kas „ekraaniaega“ on juba liiga palju või piisavalt. Siinkohal ongi kindlasti vajalik õiged suunad arvutis ning järelvalve. Suur rõhk on ka lapsevanematel.

Veel üks teema. Kiiresti muutuvas ühiskonnas, muutub ka inimeste elutempo, meil on aega alati vähe. Arvutite kasutamise üheks väljundiks on kaugõppe vorm. See annab võimaluse hoida kokku ja ressurssi. Kas aga kaugõppe on tulemuslikum? Kindlasti on siin palju poolt ja vastu väiteid. Aga teada on ka see, et kohal olles õpib alati rohkem, toimub suhtluspõhine õpe, eriti nooremate õpilaste seas. Täiskasvanud õppe seas kindlasti ei poolda, aga mõistan, kes soovivad seda vajaduspõhiselt (nt. haigus, transport), sest kunagi ei tea, millal läheb endal vaja.

Õpileping

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Juba ammu tunnen vajadust ennast täiendada kooliinformaatika alal, kuid julgus ja pealehakkamine ei tule koheselt. Vajan aega. Nüüd olen siin ja soovin õppida kõike seda, mida pakutakse. Olles reaalselt informaatika tunnis klassi ees, siis tunnen, et mul puudub teadmisi, mida, kuidas, mis tasemel edasi anda. Ja edasi anda nii, et oleks lihtne, arusaadav ning mis paneks laste silmad särama. Ka endale soovin sära silmadesse rohkem selle kohapealt. Sama tähtis kolleegide aitamine, uute erinevate keskkondade tutvustamine ja juhendamine. Võib-olla tulevikus mõne keskkonna kasutuselevõtt minu koolis.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Väga soovin ise areneda ja omada mingisuguseid teadmisi ja oskusi, et orienteeruda paljude erinevate keskkondade vahel ning ära tunda need õiged minu jaoks ja õpilaste jaoks. Soovin informaatikat anda väga mitmekesiselt ja huvitavalt.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Tundub tavaline, aga on oluline ja hea osaleda kontakttundides, sest olles kohal ning istudes loengus esimestes pinkides, siis inimene omandab rohkem. Vahetu suhtlemine ja kogemine on tähtsad. Kindlasti on minu jaoks tähtis teha ära etteantud ülesanded võimalikult kiiresti (kindlasti mitte “üle jala”) ja tähtaegu silmas pidades. Võlad mulle ei meeldi! Mulle meeldib teha tööd üksinda, kuid tean, et tuleb ülesandeid, mida tuleb teha paaris- või rühmatööna. See aga ei tähenda seda, et ma poleks usaldusväärne. Olen ja seda ootan ka oma rühmakaaslastelt.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Omades arvutit, siis see on peamine töövahend. Samas mulle meeldib loengus enda jaoks oluline üles kirjutada. Suureks abiks on tänapäeval internet. Mida kõike sealt leida võib? Samuti õppejõudude poolt antud materjalid, lingid, soovitused. Suureks toeks on minul mu töökaaslased, kes eelkõige toetavad mind moraalselt. Mõni üksik saab ka praktilise toega hakkama.

Sama tähtis on pere toetus ja abi, nt. söögi tegemisel.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Kui ma olen täitnud oma eesmärgid, minul ja mu õpilastel on sära silmis. Olen täitnud kõik antavad ülesanded (õigeaegselt) ja olen kursuse lõpetanud positiivselt.

Ja kui olen iseendaga rahul!

Ülesanne kursuse ajaveebist.